Siidi ajalugu

Siidi tootmine pärineb Hiinast. Siid oli saadaval ainult Hiinas, kuni Siiditee avanemiseni määratlemata ajal esimese milleeniumi teises pooles (eKr). Sellest hoolimata säilis Hiinal üldine monopol siiditootmise üle veel tuhandeks aastaks. Siidi rakendati lisaks riideesemetele ka muudes eluvaldkondades – näiteks rakendati siidiussi värvi, mis oli Tangi dünastia ajal sotsiaalse kuuluvuse oluline indikaator.

Siidi viljelemine levis Jaapanisse umbes 300 aastat pKr ning 522 pKr suutsid juba ka Bütsantsid siidiusse kasvatada. Samal ajal hakkasid ka araablased siidi tootma. Siiditootmise levimise tõttu muutus Hiina roll siidi ekspordis vähemoluliseks, ent luksusliku siidi turul domineerisid nad endiselt. Ristirüütlid tõid siiditootmise Lääne-Euroopasse, eriti mitmetesse Itaalia osadesse, kus nähti ülejäänud Euroopale siidi eksportimisest tohutut majanduskasvu. Keskajal muutusid ka tootmistehnikad koos voki kasutusele võtmisega. 16. sajandil liitus Prantsusmaa edukate siidieksportijatega, kuid enamike teiste riikide jõupingutused oma siiditööstuse loomiseks ei olnud edukad.

Tööstusrevolutsioon muutis Euroopa siiditööstust suurel määral. Puuvilla vokkimistehnikate tõttu muutus puuvilla tootmine palju odavamaks ning seetõttu ei olnud enam kallim siiditootmine nii populaarne. Uued kudumistehnikad aga tõstsid tootmise efektiivsust. Nende hulgas oli ka Jacquardi kudumismasin, mis oli loodud siidi tikkimiseks. Mitmete siidiusside haiguste epideemia tõttu kahanes tootmine, eriti Prantsusmaal, kus siiditööstus ei suutnud enam kunagi taastuda. 20. sajandil said Jaapan ja Hiina tagasi oma varasema rolli siiditööstuses ning Hiina on taas maailma suurim siiditootja. Uute materjalide nagu nailoni kasutuselevõtt vähendas siidi levikut üle kogu maailma ning siidi peetakse taas haruldaseks luksuskaubaks.